Uudised

Julgen arvata, et inimeste teadlikkus pensionisüsteemist on praegu parem kui kunagi varem. Riigipoolsete maksete peatamine pani inimesi huvi tundma, et kuidas nende sambad elavad, ning mõtlema, millist pensionit need võimaldavad.

Raskustes riigi samm andis avalikkusele kõige paremini edasi Eesti pensionisüsteemi juhtmõtte – pensioniks kogumine on eelkõige inimese enda isiklik vastutus. Eesti pensionisüsteem on väga indiviidikeskne, mis tähendab, et inimene peab ise oma pensionivara koguma, keegi teine seda tema eest ei tee.

Elanikkond vananeb, pensionäride osakaal ühiskonnas suureneb ning järjest vähem on riigil raha pensionide maksmiseks. Ka kõige parema stsenaariumi korral ei ole keskmine rahvapension tulevikus suurem kui 30% keskmisest palgast.

Selle aasta algusest hakkasid esimesed pensionärid saama väljamakseid II pensionisambast. Kuigi kogumisperiood oli tavapärase 30-40 aasta asemel vaid 6-7 aastat, annavad need väljamaksed keskmisele rahvapensioni saajale ligi 10% pensionilisa. Tulevikus peaks II sammas andma sama suurt pensioni kui esimene.

Lihtne arvutus näitab, et vahele jäetud aasta läheb üsna kalliks maksma. Keskmist palka teeniv inimene kogub makseid jätkates 40aastase kogumisperioodi jooksul pensioniks 140 000 krooni enam kui mittemaksja. Eriti oluline on makseid jätkata neil, kel on pensionini jäänud vähem aega – kui pensionieani on jäänud 20 aastat, koguneb makseid jätkates kogumisperioodi lõpuks 12%, kui pensionieani on jäänud 10 aastat, siis 22% suurem pensionivara.

Skeptikute seas on kõlanud väiteid, et pensionisammaste asemel tasub panustada muudesse instrumentidesse, investeerida kinnisvarasse, luua oma ettevõte jne. See on väärt mõte õiges suunas, sest pensionisambad ei peagi olema ainsaks võimaluseks tuleviku kindlustamisel. Oluline on, et inimesel oleks plaan, kuidas finantseerida oma pensionipõlve, mis statistilise ootuse kohaselt võib praegusel põlvkonnal kesta keskmiselt 20 aastat ja enamgi.

Panga statistika näitab aga, et inimesed, kes pole liitunud II pensionisambaga, ei ole suutnud samaväärset finantsvara iseseisvalt koguda. II pensionisambaga liitunute finantsvara on isegi pärast aktsiaturgude kukkumist 35% suurem kui mitteliitunutel. Ühesõnaga, kui alternatiivset plaani pole, siis tasub makseid järgmisel aastal kindlasti jätkata.

Ühe või teise lepingu jätkamisest olulisem on, et inimesel oleks tervikplaan pensioniks. Ehk selge arusaamine sellest, millist pensioni võimaldab nii esimene, teine kui ka kolmas sammas kokku. SEB klientidest on selline tervikpilt vaid igal kümnendal. Nagu öeldud, ei ole pensionisambad ainus viis tuleviku kindlustamiseks. Samas on see kindlasti üks soodsaim ja lihtsaim viis.

II pensionisamba investeeringute kohta on sellel aastal olnud palju kriitikat, kuid võrreldes teiste investeeringutega on pensionifondidel suhteliselt hästi läinud. Finantskriis ning avalik diskussioon pensionifondide üle on tulnud ka süsteemile kasuks, pannes turuosalisi ning riiki mõtlema, kuidas pensionivarasid efektiivsemalt kasvatada.

Poolt ja vastuargumente kaaludes on minu meelest selge, et II samba maksetega tasub jätkata. Avaldus tasub esitada isegi neil, kellel hetkel puudub sissetulek, kuna nii on võimalik osa saada riigi kompensatsioonipaketist majanduskasvu taastumisel. Tulev nädalavahetus on hea aeg oma pensioniplaanide peale mõtlemiseks ja õige otsuse tegemiseks.