Uudised

Ehkki teise pensionisamba fonde võib kiruda nende nigela või suisa olematu tootluse pärast on tegelik seis üllatuslikult selline, et teisest sambast teenitav pensionilisa kompenseerib kuhjaga riiklikust pensionist äraantava sissetuleku.

Teadupoolest on teise pensionisambaga liitunu riiklik pension väiksem nendest, kes süsteemiga ei liitunud. Nimelt liigub sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast viiendik rahast automaatselt II pensionisambasse, mistõttu riiklik pension kannatab.

Kõik me kogume riiklikusse pensionisambasse nn kindlustusosakuid. 2011. aastal läks ühe kindlustusosaku saamiseks vaja 744,73 eurost igakuist brutosissetulekut. Sarnase sissetulekuga, kuid teise sambaga liitunu sai aga vaid 0,8 osakut. Pealtnäha tundub kaotus suur. Kuid rehkendagem.

Teise pensionisambaga 2002. aasta keskpaigas liitunud inimene, kes on teeninud keskmist palka (sotsiaalmaksu arvesse võttes) on kaotanud umbes 1,5 kindlustusosakut (aastatel 2009–11. olid II samba sissemaksed ajutiselt või osaliselt peatatud). Rahaliselt tähendab see igakuiselt 6,77eurost väiksemat riiklikku pensioni.

Mis on aga II sambaga liitunu vastu saanud? Alates 2002. aasta keskpaigast on Äripäeva arvestuse baasil keskmist brutopalka teeniv inimene kogunud oma pensionifondi olenevalt fondi tootlusest 3600–5000 eurot. Kuna sotsiaalmaksuga makstav summa on keskmisest brutopalgast olnud ligikaudu kümnendiku võrra väiksem, siis võtame, et keskmise sotsiaalmaksu maksjal on fondis praeguseks 4000 eurot.

Selle summa pealt õnnestuks tal 63aastasena sõlmida kindlustusseltsis pensionileping, mis garanteeriks isikule elu lõpuni igakuiselt 20eurose pensionilisa. Ehk siis 6,77 eurone kaotus saaks kompenseeritud kolmkordselt.

On küll üks asi, mis mõjutab II samba väljamaksete suurust. Selleks on teise sambaga liitunu isiklik panus pensionifondi (2% brutopalgast), mis suurendab teist sammast kolmandiku võrra. Aga isegi seda arvestades on teise sambaga liitunu pensionilisa võrreldes äraantava riikliku pensionisambaga kahekordne. Ning seda hoolimata asjaolust, et paljud II samba fondid pole sentigi pensionikogujale kasumit teeninud.

  Selle juures tekib küsimus, kas riikliku pensioni süsteemi arvestamise kord on vale?

Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna nõunik Kertu Fedotov märgib arvutusi analüüsides samuti, et II sambasse kogutakse täiendavalt 2% (brutopalgast), mistõttu tuleks võrdluses teise samba pensionist kolmandiku võrra maha võtta.

Samuti lisab ta, et selliselt leitud I samba suurus kehtib pensionile mineku hetkel ja seda indekseeritakse tulevikus. Samas II samba pensionisse on kohe sisse arvestatud kindlustusseltsi pakutav garanteeritud tootlus.

Lihtsalt seletatuna tähendab see seda, et I samba kindlustusosaku hind võib aja jooksul tõusta, samas kui praegu pakutav II samba lisapension püsib kuni surmani muutumatu.

“Kui need aspektid arvesse võtta, ei jäägi II samba pensioni ja I samba pensioni saamata jääva osa vahe enam nii suur,” lisab Fedotov.

Osaku suurt tõusu tulemas pole. SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juht Indrek Holst arvab, et pensionisüsteem on nii seatud, et riik saaks I samba arvutuste eelduste ja parameetritega mängida, et hoida I samba kohustused vastavuses rahaliste võimalustega.

Nimelt suureneb baasosa ajas kiiremini kui kindlustusosak, millest tulenevalt võidavad alla keskmist palka saavad pensionärid ning kaotavad suuremapalgalised, lisab kindlustusseltsi juht. Sisuliselt tähendab see seda, et kindlustusosaku suurt tõusu oodata ei maksa.

“Mõnes mõttes võib II samba puhul pidada positiivseks, et liituja on vähemalt osa enda sotsiaalmaksust I samba potist välja tõstnud, mille suhtes on liiga palju poliitilist otsustusvabadust, ning saab suhteliselt paremat pensioni. Kui aga samale asjale läheneda teiselt poolt, siis kas II sambaga mitteliitujale tehakse liiga?  Aga see vist ongi poliitika otsustada,” arutleb Holst.

Raivo Sormunen