Eesti
Filtreeri
Andres Arrak: vananev rahvastik heldeid pensione ei maksa
Swedbank tõi turule agressiivsema pensionifondi
Uued pensionifondid keskenduvad aktsiatele
Uued pensionifondid keskenduvad aktsiatele
ERGO loobus aasta lõpuni III samba pensionifondide märkimistasust
Pevkur miitingul: pensione ei kärbita ka pärast valimisi
SEB pakub aktsiakeskset pensionifondi

Fondide tegelik nõrk koht on inflatsioon

11.03.11 Eesti Päevaleht

Sellal kui pensionifondide vara ja maine majanduskriisi tõttu jõudsalt sulas, sööbis paljude teadmisse fakt, et Eesti pensionifondide väärtus on väiksem kui fondiosakute omanikud on sinna raha sisse maksnud.

Kahe aasta eest oli asi tõesti nii: 2009. aasta märtsi seisuga olid teise sambaga liitunud inimesed kaotanud oma sissemaksetest keskmiselt 15 protsenti. Nüüd enam nii ei ole: aasta alguse seisuga oli fondide vara turuväärtus sissemaksetest keskmiselt üheksa protsenti suurem.

Tagantjärele targalt saab nende arvude põhjal öelda, et tegelikult tulid fondid finantskriisist kenasti välja. Mäletate, tegu oli nii ränga kriisiga, et tipphetkedel hakkas isegi osa muidu tasakaalukaid inimesi kartma kogu kapitalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemist. Seda arvestades pole ajutine 15-protsendine kaotus sugugi halb tulemus. Hoopis halvema tulemuse võib anda see, kui inimesed hakkavad oma pensionivara nende läbielamiste mõjul väikse riskiga fondidesse investeerima.

Asi on selles, et Eesti pensionikogujale, kes on pensionisäästu kasutama hakkamisest kaugemal kui viis kuni kümme aastat, ei tähenda peamist vaenlast mitte fondide vara väärtuse kõikumine, vaid inflatsioon. See, et Eesti jõuab jõukuselt EL-i rikkamatele riikidele lähemale, eeldab, et enamasti on meil palgakasv ja hinnatõus kiirem kui meist rikkamates riikides, vastasel juhul me neile lähemale ei nihku. Kas inflatsioon on euroala keskmisest kogu aeg just üle kahe korra kiirem nagu praegu, aga protsent või paar suurema osa ajast ikka. Kui nüüd paigutada oma sääs­tud nii, et nende väärtuse vähenemise risk oleks minimaalne, on vähe tõenäoline, et nende tootlus ületab inflatsiooni. Rääkimata palgakasvu ületamisest, sest normaalsete majandusolude naastes kujuneb see arvatavasti veelgi kiiremaks kui inflatsioon.

Rahandusministeeriumi statistika ütleb, et aasta alguse seisuga ei ületanud ühegi fondiliigi rahavoogudega kaalutud (s.o sissemaksete aega arvestav) tootlus tarbijahinnaindeksit. See tähendab, et keskmiselt on fondide reaaltootlus olnud negatiivne. Pensionifondide indeks EPI, mis arvestab tootlust fondide algu­sest, mitte sissemaksetega kaalutult, on siiski suutnud hinnaindeksiga sammu pidada – tänu nn progressiivsetele fondidele, mille portfellis võib aktsiaid ja aktsiatega samaväärseid investeeringuid olla kuni 50 protsenti. Nende fondide indeks on inflatsiooni edestanud alates 2009. aasta lõpust.

Inflatsiooni lüüa on lootust siis, kui paigutada raha riskantsematesse pensionifondidesse. Kindlasti tuleb veelgi 2008. aasta sarnaseid halbu aastaid, aga pikas perspektiivis on just sellistel fondidel kõige paremad šansid inflatsiooni löömiseks.

Mõne aasta või isegi viie kuni kümne aasta pikkustest mõõnaperioodidest ei peaks pensionifondi investor ennast häirida laskma, sest enamik meist elab piisavalt kaua, et säästude kogumise perioodi mahuks halbade aastate kõrvale ka hulganisti häid. Finantsturg ei anna tootlust ühtlase voona, vaid hooti: 1960.– 1970. aastad oli maailma börsidel valdavalt kehvad, 1980.–1990. aastad valdavalt head, 2000. aastad jälle pigem kehvad.

Näiteks praegune 30-aastane alustab oma pensionisäästude kasutamist 2040.–2050. aastate paiku, kõige rohkem säästa aga saab pensioniks arvatavasti 2020.–2030. aastatel, s.o 40.–50. eluaastates. Üsna tõenäoline, et sellesse perioodi langeb ka mõni aktsiaturu pikaajalise tõusu periood.

Villu Zirnask