Firmapension avardaks valikuid
Äripäeva toimetus leiab, et ka Eestis võiks käivituda nn firmapensionide süsteem: tööandja maksab regulaarselt töötaja vabatahtlikkusse, kolmandasse pensionisambasse. See poleks tööandja lisakohustus, vaid lisavõimalus motiveerida töötajat.
Tõsi, ega firmapensioni kogumine praegugi keelatud pole, kuid kuna see on erisoodustusmaksu all, ei võta asi arusaadaval põhjusel vedu. Firma peaks vaata et sama palju, kui pensionisambasse läheb, maksma riigile maksudeks, kandma kahekordset koormust, mis on seatud eesmärgiga ebaproportsionaalne.
Kui firmapension maksustamise poolest soodsamaks ei muutu, jäävad asjad vanaviisi. Aga võiksid ometi edeneda. Näiteks Rootsis tuleb töölepinguga kaasa pensionileping, ütleb SEB Eesti Ühispanga Elukindlustuse juhatuse esimees Indrek Holst. Firmapensionide süsteem on juba käivitunud Lätis. Tugevad traditsioonid on Saksamaal ja USAs.
Kuivõrd firma maksab, siis ilmselt otsustab firma juhtkond või aktsionärid ise, kellele ta maksab. Et kõigile hakkaks firmapensioni kogunema, on Eesti oludes ilmselt utoopiline, selleks peaks olema heaoluriik nagu Rootsi. Kui riik kardab firmast raha väljakantimist, saab seada firmapensionile näiteks protsentuaalsed piirid brutopalgast.
Ent alustada tuleb võimaluse loomisest, erisoodustusmaksu kaotamisest. Üks töötajate motivatsioonimeede, oma töötaja optsioonid, juba jooksis liiva, kuna maksuamet sai võidu vaidluses, kas niisugused optsioonid on erisoodustus või mitte. Tuli välja, et on.
Pensionipõlve kindlustamine ei peaks olema erisoodustus. Riik saaks kasu selle näol, et riigi koormus oma alamate inimväärse vanaduspõlve kindlustamisel väheneks. Töötajad oleks samas lojaalsemad ja motiveeritumad, töökultuursemad. Teisalt, Eestis läheb näiteks kohtunikel automaatselt 75 protsenti põhipalgast pensioniks. Nemad on n-ö riigi personaalpensionärid – mingit erisoodustusmaksu ei küsita.
Ent Hansapanga juhatuse esimees Erkki Raasuke ei poolda firmapensionide praktikat. Tema arvates muutub elu väga kiiresti, mis väljendub eelkõige selles, et enam ei töötata kogu elu ühes ettevõttes.
Vastuargumendina võib lisada, et töötajad satuvad ebavõrdsesse olukorda – osale kogub firma pensioni, osale mitte. See tekitaks töötajate vahel pingeid.
Jääb võimalus, et töötaja ise valib, kas laseb tööandjal osa palka kanda maksuvabalt kolmandasse sambasse või võtab selle välja siiski palgana. Tööandja võidaks sotsiaalmaksu, mille arvel saaks töötaja pensionile omalt poolt lisada. Seega võimalusi jätkuks, kõigepealt on vaja aga maksumuudatust.