Uudised

Võib ju küsida, kas arutelu pensioni asjus aastal 2048 on ikka ajakohane teema? Kindlasti on, sest pensionisüsteemi arendamise koha pealt on 41 aastat paras arupidamise aeg. Eriti veel siis, kui sedavõrd kauge aja taha jäävate muudatuste mõttekus mõjutab kõigi selle ajavahemiku jooksul pensionile minevate inimeste pensioni suurust.

Alustuseks aga olemasolevast. Riikliku pensionikindlustuse põhitõed said seaduseks aastal 1998. Nende alusel koosneb meil riiklik pension kahest osast. Keskmisest pensionist moodustab ühe kolmandiku kõigi jaoks võrdne baasosa ja kahe kolmandiku ulatuses sõltub see inimese enda panusest (töötatud aastate jooksul saadud töötasust).

Sellise süsteemi tarbeks isikustati sotsiaalmaks ja alates 1999. aastast on riigil täpne teave, kes kui palju teenis ja pensioni heaks loovutama pidi.

Uus indeks

Nüüdseks on selge, et selle isikliku panuse kindlaks tegemise reeglid võiksid olla paremad. Koonderakondliku valitsuse ajal süsteemi loonud autoritel ei saanudki olla teavet selle kohta, kui suured erinevused inimeste sissetulekutes tegelikult on.

See teadmine saabus alles sotsiaalmaksu isikustamise kaudu. Seetõttu tuleb valitsusel see vana viga parandada ja panusest sõltuva osa arvutamisel võtta aluseks mitte keskmine aritmeetiline sissetulek, vaid selle sissetuleku mediaan.

Võimuliitlased on kokku leppinud selles, et muuta tuleb ka pensioniindeksit, mis võeti kasutusele mõni aasta hiljem kord aastas toimuva pensionitõusu kindlustamiseks. Indeksi suuruse sõltuvus palkade tõusust on selgelt liiga väike ning keskmise pensioni mahajäämust palkade tõusust on nüüd juba mitme aasta jooksul kompenseeritud erakorralise poliitilise otsustuse alusel tehtavate pensionitõusudega. Neist viimane toimub nüüd selle aasta 1. juulil, kus kõikide vanurite pension tõuseb 250 krooni võrra.

Usun, et suve jooksul suudab valitsuskomisjon vastava seaduseparanduse ette valmistada ja välja arvutada. Sügisel kiidab riigikogu üksmeelselt heaks nii ülemineku mediaanipõhisele arvestamisele kui ka senisest mõistlikuma iga-aastase indekseerimise korra.

Seega võib viimane otsustuse korras tehtud pensionitõus jääda ka üldse viimaseks. Pensionäridel ei tarvitse selle pärast kurvastada, sest pension tõuseks edaspidi indeksi alusel senisest kiiremini ja tarvidust kompenseerida mahajäämust palkade tõusust enam lihtsalt poleks.

Kui eelmainitud teemadel on arutelusid peetud, siis on paras aeg tõstatada veel üks küsimus ja seda just 2048. aastale mõeldes. Kas kümme aastat tagasi leitud suhe kõigile võrdse pensioniosa ja inimese panusest sõltuva osa vahel on nüüdseks teada oludes mõistlik?

Nii nagu ei saanud riikliku pensionikindlustuse loojad kümme aastat tagasi ette näha, milliseks kujunevad isikustatud sotsiaalmaksu näitajad, ei saanud nad ka kuidagi ennustada, milliseks kujuneb pensionikindlustuse teine sammas ehk kogumispension.

Teise sambaga liitumine on toimunud valdavalt vabatahtlikult ning ka selle samba autorid suutsid ette näha ainult niipalju, et lugesime enda jaoks õnnestumiseks seda, kui kogumispensionisüsteemiga liitunute arv saab olema suurem kui 250 000 liitujat. Nüüdseks on see number kaks korda suurem! Neid, kes ei ole liitunud, on ikka väga vähe.

Kõigile võrdselt

Kogumispension on oma loomult ainult inimese panusest (praegusest sissetulekust) ja pensionifondi edukusest sõltuv suurus.

Siit ka mõte, et eelkõige kogumispensioniga liitunute suure arvu tõttu võiks riiklikus pensionikindlustuses kõigile võrdse osa (praegu siis üks kolmandik keskmise pensioni suuruse korral) osakaal kasvada.

Lisaks eelmainitule on tööturule astujatele liitumine kogumispensioniga kohustuslik ja seda juba aastast 2001.

Võib arvata, et aastaks 2048 on meil pensionile jõudmise iga tõusnud vähemalt 65. eluaastani. Ehk siis 1983 ja hiljem sündinud saavad kohustuslikus korras pensionile jäädes nii riiklikku kui ka kogumispensioni.

Siit ka täiesti loomulik küsimus: kas aastal 2048 ei peaks riiklik pension koosnemagi ainult baasosast ehk siis olema kõigile võrdne? Sellele lisaks saaksid kõik pensionärid ka nende varasemast töötasust sõltuvat kogumispensioni.

On selge, et üleminek kolmandiku suuruselt kõigile võrdselt osalt sajaprotsendiliselt samas suuruses olevani ei saa toimuda päevapealt. Seega peaks otsustama, kas ja kuidas see üleminek käivitada. Ehk siis aasta 2048 ei olegi nii kaugel.

Eiki Nestor,
SDE fraktsiooni esimees