Uudised

Viimased üheksa aastat järjest on Eestis olnud ülalpeetavaid rohkem kui töölkäijaid. Esimest korda läks ülalpeetavate hulk ülalpidajatest mööda juba 1997. aastal.

Veel 1991. aastal oli töötavaid inimesi veerandi võrra ülalpeetavatest rohkem: Eesti taasiseseisvumise aastal elas Eestis 800 000 töötajat ja 600 000 mittetöötavat inimest. Viimaste hulka on arvestatud nii töötud, lapsed kui mittetöötavad pensionärid.

Praeguseks elab Eestis 618 000 tööl käivat inimest kõrvu 622 000 mittetöötava sotsiaalkindlustatud inimesega.

Selline suhe – ülalpeetavaid rohkem kui tööl käivaid inimesi – on kestnud püsivalt juba viimased üheksa aastat. Ent sedapidi on olukord olnud ka varasemalt.

“Hetk, mil mittepanustavate isikute arv kasvas suuremaks kui panustajate arv, oli 90. aastate lõpus ehk 1997-1998. See on esmajoones tingitud demograafia muudatustest, sealhulgas rahvastiku vähenemine ja vananemine,” selgitas sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Kaija Kasekamp. “Panustajaid oli taas rohkem kui kindlustatuid aastatel 2006 kuni 2008.”

Ülalpeetavate arv on nõuniku sõnul sõltunud olulisel määral sellest, et riik on aja jooksul laiendanud mittetöötavate inimeste seas ravikindlustuse saajate ringi, näiteks alla kolmeaastaste laste vanemad, sotsiaaltoetuste saajad.

Kuivõrd elanikkond on vananev, pole enam oodata ka kaalukausside tagasipöördumist. Ka töövõimereformist ei looda riik nii palju võimekaid töötajaid, et töötavate inimeste arv uuesti ülalpeetavaid ületama hakkaks, ehkki töötavate inimeste arv – 618 000 – oli mullu üle kümne aasta nii suur.

Toimetaja: Merilin Pärli