Eesti
Uudised
Filtreeri
Kogumispensioni oodatust suurem buum võib süüa augu riigieelarvesse
Siim Kallas: suur kogumispensioniga liitujate arv igati tervitatav
Kogumispensioniga liitumise vahefinishis võib tempo ulatuda 1 liitujani sekundis
Kogumispensioniga liitunud 150 000 inimest, liitumine muutus tasuliseks
Eesti pensionisüsteem väldib teistes riikides tehtud vigu
EVK ja Rahandusministeerium käivitasid kogumispensioni infotelefoni
Sotsiaalmaksu võlg pidurdab pensionikogumist

Eesti pensionisüsteem väldib teistes riikides tehtud vigu

24.10.02 Eesti Päevaleht

Eesti ei ole oma pensionisüsteemi reformimises mitte üksi, kuigi meile kindlasti meeldiks mõelda, et me antud vallas teerajajaks oleme.

Pensionisüsteemide radikaalsem reformimine sai alguse Tšiilist, kus juba 1981. aastal otsustati eelfinantseeritud süsteemi kasuks. Talle järgnesid mitmed Ladina-Ameerika ja Euroopa riigid, mis seisid silmitsi sama probleemiga – tööealiste inimeste arvu vähenemise ning pensionäride arvu suurenemise tõttu ei olnud riigil enam võimalik oma vanuritele normaalset äraelamist kindlustavat pensioni maksta.

Kümme aasta arutelu.

Eestis alustati diskussioone pensionisüsteemi ümberkujundamiseks juba 90-ndate alguses, kuid alles eelmise aasta septembris jõuti selle vastuvõtmiseni Riigikogus. Kas see viivitus oli hea või halb? Kui arvestada seda, et mida kauem inimene jõuab pensioniks koguda, seda kopsakam summa ka pensionikontole koguneb, oleks pidanud seaduse vastu võtma nii kiiresti kui võimalik. Teisalt aga andis viitaeg meile võimaluse vaadata, kuidas reformi käivitamine teistes riikides läheb ning õppida nende headest külgedest ja hoiduda vigadest.

Alljärgnevalt on toodud mõned olulisemad punktid, mille abil püüti meie süsteemi võimalikult kindlaks ja samas tarbijasõbralikuks kujundada.

Kogumispension ehk teine sammas on kujundatud individuaalse, mitte aga tööandjaskeemina. Tööandjaskeem on laialt levinud Lääne-Euroopa riikides (nt Taani, Šveits) ning selle puhul suunab tööandja kinni peetud summad kokkuleppe alusel ühte pensionifondi, kes edaspidi tema varasid haldab või tegeleb investeerimisega ise.

Nimetatud skeemi peamiseks puuduseks on ühelt poolt tööandja erialase kompetentsuse puudumine, seda just ise varade haldamise ja pensioni väljamaksete tegemise korral. Teisalt piirab see tööjõu mobiilsust, “karistades” teise ettevõttesse tööle siirdujaid trahvide ja muude meetmetega. Individuaalse skeemi korral sõltub oma varade paigutamine aga ainult töötajast endast.

Eestis on logistikapool hästi läbi mõeldud, nii et kogumine oleks inimesele võimalikult lihtne ja süsteemis tekiks minimaalselt häireid. Poolas on keskseks infohalduriks ning rahade kogujaks/edasi jagajaks riiklik asutus ZUS, mis oma põhitegevuselt vastab meie sotsiaalkindlustusametile. Kuna tal aga puudub vastav pädevus ning vajakajäämisi on ka infotehnoloogiapoolelt (nimelt valiti IT-süsteemide ülesehitajaks odavaim teenusepakkuja), venib seal maksete fondi kandmine mõningatel juhtudel isegi aastaid, palju on valesid kandeid ning tühje (ilma omanikuta) kontosid. Ka riikides, kus kinni peetud maksed saadetakse otse pensionifondi (näiteks Ungaris), on palju segadust raha liikumise ja laekumisega. Eestis aga kogub makse maksuamet, saadab andmed ja raha Eesti Väärtpaberikeskusesse, mis siis inimeselt laekunud sooviavalduse põhjal suunab summad õigesse fondi ning peab arvestust osakute kohta, korraldab väljamaksete tegemist jne. Iga lüli süsteemis omab pikaajalist kogemust oma valdkonna ülesannete täitmisel ning kuigi algul on veidi probleeme esinenud (töötajate ja raamatupidajate poolelt), on kogumine juba päris hästi käivitunud.

Eestis puuduvad piirangud.

Eestis ei ole kehtestatud piiranguid välisriikidesse investeerimisel. See aitab hajutada riske ning ära hoida turu ülekuumenemist. Enamikus teistes riikides on nõue paigutada oma riigi turule 50-95% pensionifondi varadest, soodustamaks kodumaist majanduskasvu, kuid olukorras, kus vastavaid instrumente napib, võib see viia varade ülehindamiseni ning edasi nende järsu languseni, nagu juhtus näiteks Poolas, kus väljapoole riiki on lubatud paigutada vaid 5%.

Ka fondi tasudele on riigi poolt seadusega pandud ülemmäärad, mis ulatuvad väljalasketasu puhul 3%-ni, valitsemistasu korral 2%-ni ning lahkumistasu kuni 1%-ni. Seejuures on fondid enamasti piirdunud isegi madalamate tasudega, kuna tegemist on tugeva konkurentsiküsimusega. Teistes riikides on tasude struktuur tihtipeale turu reguleerida jäetud, mis tähendab, et eriti algusfaasis, mil kulutatakse palju reklaamile, on ka tasud väga kõrged.

Penisoni väljamaksete süsteem on Eestis dünaamiline ja palju võimalusi pakkuv, jättes inimesele vabad käed otsustamaks, mil raha kätte saama hakata (pensionile mineku aega võib edasi lükata), kuidas ja kellelt neid saada (kindlustusseltsid ning lisaks väljamaksed pensionifondist) või kogutud summad üldse edasi pärandada.

Kadi Oorn
Rahandusministeeriumi Finantsteenuste osakonna kindlustuse talituse peaspetsialist