Uudised

Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudi direktor Lauri Leppik kirjutab, et Eesti pensionikohustuste suurus võib olla 125-180% SKPst.

Lisaks otsestele võlakohustustele on Euroopa riikidel, sh Eestil ka muid kohustusi nagu pensionikohustused, mida riigi arvepidamine sageli ei kajasta. Need kohustused tulenevad kehtivate seaduste alusel nii tänastele pensionäridele laienevatest pensioniõigustest kui ka tänaste töötajate poolt tööstaaži ja sotsiaalmaksu tasumise kaudu väljateenitud tulevastest pensioniõigustest.

Riigi summaarsed pensionikohustused on summa, mis kuluks kõigile tänastele pensionäridele pensioni maksmiseks nende elu lõpuni, pluss kõigile tänastele töötajatele – kes jõuavad pensioniikka alles tulevikus – pensioni maksmiseks nende elu lõpuni, lähtudes antud ajahetkel kehtivatest seadustest. Riigi pensionikohustused on kohustuste summa, mis nö „jääks õhku“ juhul kui riik ühtäkki otsustaks riikliku pensionisüsteemi lõpetada ja uusi pensioniõigusi riigi poolt enam mitte anda või pensionisüsteemi täielikult erastada. Sel juhul jääks siiski lunastada hulk varem seaduste järgi välja antud õigusi ja küsimus ongi selles, kui suur see summa siis kõik kokku on. Võiks siis öelda ka, et riigi summaarsed pensionikohustused on hind, mis tuleks riigil maksta juhul kui otsustakse riiklik pensionisüsteem lõpetada või täielikult erastada. Reaalsuses ei kuulu need kohustused mõistagi kunagi lunastamisele ühe aastaga, vaid jagunevad mitmetele aastakümnetele. Riigi pensionikohustuste mündi teine pool on muidugi riigi kohustus koguda makse nende kohustuste katmiseks.

Tuleb rõhutada, et pensionikohustused on eeskätt analüütiline kontseptsioon, mille väärtus seisneb eeskätt asjaolus, et see võimaldab hinnata erinevate reformide – nii õigusi kärpivate (nagu pensioniea tõus) kui õigusi laiendavate reformide – summaarset mõju pensionisüsteemile. Pahatihti on uute lubaduste väljaandmisel ja uute õiguste kehtestamisel lähtutud vaid lähiaastate eelarve kontekstist, jättes tähelepanuta, et selliste õigustega kaasnevad kohustused kipuvad ajas suurenema niivõrd kuivõrd kasvab inimeste arv, kes vastavat õigust kasutama hakkavad. Näitena võib siin tuua eripensionid, mille kulud olid esialgu marginaalsed, kuid kulud kasvavad sedamööda kuidas eripensionidele õigust andvatel elukutsetel töötajad jõuavad pensionile õigust andvasse vanusesse, mis on sageli üldisest pensionieast madalam ja neile isikutele tuleb seega pensioni maksta ka keskmisest pikema perioodi vältel.

Pensionikohustuste suurus kui selline ei ole iseenesest veel pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse indikaator(1), kuid see kontseptsioon juhib siiski tähelepanu, et pensionisüsteemi jätkusuutlikkust ei saa hinnata vaid lühiajalise eelarve tasakaalu perspektiivis, vaid hindamise aluseks tuleks võtta pikem ajahorisont ja arvestada tuleks kõiki seadustega välja antud lubadusi.

Pensionikohustuste arvutamine konkreetse riigi jaoks ei ole triviaalne ülesanne. Esiteks ei ole selleks veel ühtset kokkulepitud metoodikat, erinevate organisatsioonide ja teaduskeskuste väljatöötatud metoodikas on detailides olulisi erinevusi, kuid Eurostat ja Euroopa Keskpank on tegutsemas metoodika kooskõlastamiseks EL-is(2). Teiseks on vaja väga häid andmeid nii tänaste pensionäride kui tänaste töötajate väljateenitud pensioniõiguste kohta. Eesti puhul on küsimus näiteks selles, et detailsed andmed kindlustatud töötajate pensioniõiguste kohta on pensionikindlustuse registris vaid alates 1999 a-st, mis jõustus isikustatud sotsiaalmaksu arvestus. Varasematel aastatel töötamise, õppimise, lastekasvatamise jm alustel väljateenitud pensioniõiguste kohta puudub riigil täpne arvepidamine ning tuleks lähtuda mingist ligikaudsest hinnangust. Kolmandaks, arvutamisel ei pääse mööda teatud eeldustest ja prognoosidest – näiteks oodatava eluea arengu kohta, mis on keskse tähtsusega kuivõrd pensioni makstakse elu lõpuni.

Naaberriikidest arvutab iga-aastaselt riigi pensionikohustuste summaarset väärtust Rootsi, kellel on selleks välja töötatud oma, seadustega fikseeritud metoodika. Pensionikohustuste ja pensionivarade (ehk passivate ja aktivate) suhte alusel arvutatakse Rootsis igal aastal nn tasakaaluindeks, mida kasutatakse pensioniindeksi korrigeerimisel(3).

Eesti kohta on Maailmapanga analüütikud Holzmann, Palacios ja Zviniene 2004 a-l oma metoodika alusel tehtud arvutuste põhjal andnud hinnangu, et Eesti pensionikohustused on suurusjärgus 160-270% SKPst (sõltuvalt tugevalt pensionide nüüdisväärtuse diskonteerimismäärast, mis Maailmapanga arvutustes on 2-5%), olles seejuures väiksemad kui mitmetel teistel Kesk-ja Ida-Euroopa riikidel nagu Sloveenia, Poola ja Ungari(4).

Freiburgi Ülikooli metoodika järgi on arvutatud pensionikohustuste suurust Lätis ja Leedus, kus see on vastavalt 125% ja 180% SKP-st (diskonteerimismäär 3%) ja need on ühed madalaimad nende 19 Euroopa riigi seas, kelle kohta Freiburgi Ülikooli uurimisrühm arvutusi tegi ning umbes kaks korda madalamad kui Prantsusmaal ja Saksamaal(5). Eesti kohta Freiburgi mudeli järgi pensionikohustuste suurust paraku arvutatud ei ole, kuid tänaste pensionikulude suurust arvestades võiks Eesti pensionikohustuste suurus jääda Läti ja Leedu väärtuste vahemikku. Kahtlemata oleks võimalike reformide hindamisel pensionikohustuste suuruse arvutamine ja arvesse võtmine aktuaalne ja vajalik.

(1) Heidler, M., Müller, C., Weddige, O. (2009). Measuring accrued-to-date liabilities of public pension systems – method, data and limitations. Freiburg University Research Center for Generational Contracts, http://www.econstor.eu/bitstream/10419/38838/1/630090971.pdf

(2) Eurostat and European Central Bank (2008). Final Report of the Eurostat/ECB Task Force on the statistical measurement of the assets and liabilities of pension schemes in general government. http://www.cmfb.org/pdf/TF%20on%20Pensions%20-%20Final%20report.pdf

 (3) Settergren, O. (2001). The Automatic Balance Mechanism of the Swedish Pension System. Working Papers in Social Insurance. The National Social Insurance Board. http://www.ap4.se/upload/Engelska%20dokument/Balansering.pdf

(4) Holzmann, R., Palacios, R., Zviniene, A. (2004). Implicit Pension Debt: Issues, Measurement and Scope in International Perspective. World Bank Social Protection Discussion Paper No.0043 http://siteresources.worldbank.org/SOCIALPROTECTION/Resources/SP-Discussion-papers/Pensions-DP/0403.pdf

(5) Heidler, M., Müller, C., Weddige, O. (2009). Concepts of modelling pension entitlements – the Freiburg model. Kogumikus Mink, R., Rodriguez Vives, M. Workshop on Pensions, 29-30 April 2009. European Central Bank. http://www.ecb.int/pub/pdf/other/ecbeurostatworkshoponpensions201002en.pdf

Lauri Leppik
allinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudi direktor