Eesti pensionärid vajavad hädasti kõrgepalgalisi
Äripäeva arvates on vaja Eestisse juurde kõrgepalgalisi töökohti ja leevendada kõrgepalgalise võõrtööjõu riiki toomise reegleid.
Nagu eilne Äripäev kirjutas, jääb pensionide väljamaksmiseks puudu arvestatav summa sotsiaalmaksu. Kui tänavu on puuduolev summa 550 eurot iga Eesti maksumaksja kohta, siis aastaks 2017 tuleks praeguste arengute jätkumisel leida I pensionisamba rahastamiseks lisaks sotsiaalmaksule summa, mis võrdne 1000 euroga iga maksumaksja kohta aastas.
Lahendust polegi? Et riigi sissemaksed II sambasse tulevad I samba ehk riikliku pensioni arvel ja et riikliku pensionisüsteem rahastamiseks peab tulevikus lisaraha leidma, on ammu teada. Küll aga muudab Äripäeva ärevaks asjaolu, et probleemi ei taheta ikka veel selgelt välja öelda ega lahenduste üle arutama hakata.
Kuigi analüütik Hardo Pajula sõnul algab probleemi lahendamine tunnistamisest, et lahendust polegi, võiks ikkagi ka 1960.-1970. aastatel sündinud inimesed tulevikus riiklikku pensioni saada. Mis võiksid olla lahendused maksukoormuse tõusu asemel, mida toimetus kaaludagi ei taha?
Reklaamime Eestit. Äripäeva arvates on vaja Eestisse juurde kõrgepalgalisi töökohti ja leevendada kõrgepalgalise võõrtööjõu riiki toomise reegleid. Sätestada näiteks mingi palgapiir, millest alates on kolmandatest riikidest Eestisse tööle asumine tervitatav, st ei ole karistatav bürokraatia ja kvoodi alla minekuga.
Fortune 500 firmad – peale kolme-nelja erandi – pole Eestit märganud ega siia investeerinud. Seega tuleb Eestit kui investeeringu sihtriiki neile otse, kas või riigi kõrgeimate võimukandjate tasemel reklaamida.
Samuti ei oleks üldse halb Skandinaavia meedias turistide Tallinnasse meelitamise kõrval meelitada ka ettevõtjaid senisest enam Eestisse. Tutvustada uuringuid, mille järgi pole eestlase tootlikkus madalam skandinaavlase omast (neid on teinud needsamad Skandinaavia ettevõtted), näidata maksudest jm eelistest tulenevat paremat võimalikku kasumit siin. Panna kokku kümme selget eelist, miks tasuks tehas ja töökohad Eestisse tuua, ning neid rõhutada. Ja neelata alla Skandinaavia ametiühingute ja avalikkuse valulise reaktsiooni – tegemist on ausa konkurentsivõitlusega.
Oleme aastaid kadedusega vaadanud Põhjamaade sotsiaalset heaoluühiskonda. Mööduv majandus- ja võlakriis aga näitab, et ei suuda Euroopa ega suuda ilmselt varsti ka Põhjamaad seda mudelit toimimas hoida. Võlad tahavad maksmist ja kindlasti avaldab see survet ka nende riikide maksukoormusele. Eestil on heade naabrite ees selge erinevus: tilluke riigivõlg, mis mõne aasta jooksul võiks tõusta selgeks eeliseks maksukoormuses ja sealtkaudu ka ettevõtluskeskkonnas.
Laen ei ole hea lahendus. Samal ajal ei tasuks mõne aasta pärast (kui II sambast pensioni saavate arv kriitilise piirini jõuab) kaaluda tõsiselt laenu võtmist riikliku pensionisüsteemi käigushoidmiseks. Ei tasuks unustada riiklikke eri- ja sooduspensionide saajate ringi vähendamist. Ärme lükka vananeva ühiskonna tõttu üha raskemaks muutuva pensionisüsteemi rahastamise lahendamist edasi praegu koolis käivale põlvkonnale. Põhjamaade heaoluühiskonda pole võimalik ega mõtet kopeerida, kuid mingi riiklik pension on võimalik ka olukorras, kus ühel tööl käival inimesel on “teenindada” kaks pensionäri.