Uudised

Liikmesriikidel on väga erinevad nägemused finantstehingute maksu kehtestamise vajalikkuse ja selle sisu osas. Lähiajal ilmselt kokkulepet ei sünni.

Eesti seisukoht on senini, et finantstehingute maks ei tohiks kehtida pensionifondidele.

Euroopa Komisjoni ettepaneku kohaselt tuleb aga iga väärtpaberitehingu pealt maks kinni pidada, kui vähemalt üheks tehingu osapooleks on pank või muu finantsinstitutsioon, sealhulgas pensionifond.

Ehk juhul kui pensionifondi vara hulka soetatakse väärtpabereid või kui neid ka hiljem müüakse, tuleb iga tehingu pealt maksta 0,1%. Kulu jääb aga otseselt fondi, mitte pensionikogujate kanda.

Samasugune lähenemine on nii III samba fondide kui ka teiste tavaliste investeerimisfondide puhul. Mõju ulatus sõltub seetõttu paljuski sellest kui palju tehinguid fondi varaga tehakse. Konkreetset mõju Eesti pensionifondidele on seega keeruline hinnata, kuid ilmselt see ei saa olema väga suur. Arvestades ka seda, et maksumäär ise on suhteliselt väike.

Ebaselge on samas see, kas maksu tuleb kinni pidada ka juhul, kui pensionifondi osakuid välja lastakse ja tagasi võetakse. Kuid ka siis pole pensionikogujal ise maksu kinnipidamise kohustust, see lasub finantsinstitutsioonil endal ehk fondivalitsejal.

Komisjoni ettepaneku läbivaks jooneks ongi see, et tarbijatele ehk tavainvestoritele mingeid kohustusi sellise maksu kehtestamisel ei kaasne. Siiski ei saa välistada, et finantsinstitutsioonid maksu teenustasude tõstmise näol tarbijate kanda jätavad.

II samba pensionifondide puhul on aga riik juba täna väga täpselt reguleerinud, milliseid kulusid võib katta pensionifondi ja pensionikogujate arvelt. Ka finantstehingute maksu kehtestamise näol oleks sisuliselt võimalik riigil sekkuda ja tagada, et finantstehingute maks ei langeks otseselt pensionikogujatele.

Thomas Auväärt,
rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna juhataja