Uudised

Pensionisüsteem, mis võimaldab saada ühiskonna ühisest kassast suurimat hüve neil, kes pole panustanud järeltulevasse põlve, sööb iseenda juuri, kirjutab psühholoogiadotsent Avo-Rein Tereping (Tallinna Ülikool).

Traditsiooniliselt saadakse lapsi vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks – inimestele meeldib seksida ja geniaalne loodus ise pani vastupandamatu sugutungi kindlustama inimsoo taastootmist.

Teiseks – inimesed armastavad lapsi, nii on kirjutatud geenidesse. Kolmandaks põhjuseks on olnud veendumus, et lastesse paigutatud vahendid on soodus investeering tulevikku, et kindlustada vanaduspõlv.

Nii arvasid meie esivanemad, ehkki ka siis nõudis laste kasvatamine ressursse. Nõnda kirjeldab Müncheni ülikooli majandusprofessor Hans-Werner Sinn oma mahukas Euroopa demograafilist ja pensionisüsteemi kriisi käsitlevas uuringus möödunud sajandite lasterikkust.

Muidugi võiks siia lisada eelnevate põhjustega seotud psühholoogilised motiivid – lapsi peeti õnnistuseks ja see hoiak oli absoluutne. Eesti talupered olid lasterikkad. Lastetuid haletseti ja kuigi eestlased on üsna usuleiged, mõjusid kirikuõpetajast arvamusliidri sõnad «ja saagu teid palju nagu liiva mere ääres» abiellujatele kinnitusena, et just nii on õige, et lapsed on rikkus ja ümbritsevate inimeste heasoovlikkuse allikas.

Lapsest sai varakult arvestatav tööjõud ja vanaduspõlve kindlustaja. Lapsed tõid majja heaolu, elu mõtte ja muretu vanadusepõlve. Tolle aja rikkuridki olid õnnetud, kui lapsetegu välja ei tulnud. Surivoodil pani ka kuningas oma pojale tähtsaima kohustuse – sigitada endale järeltulija.

Tollane mõtlemine nii linnas kui maal tundus olevat märksa süsteemsem ja pikema perspektiiviga kui tänapäeval, vanurite sotsiaalkindlustus toimis laste kaudu. See sidus põlvkonnad omavahel majanduslikult.

Tegelikult toimis sajandeid tagasi Eesti külaühiskonnas primitiivne toetussüsteem ka lastetutele. Nimelt hakkasid järeltulijate hoolitsusest ilma jäänud vanurid vallasantideks, neile anti külakorras öömaja ja leivapaluke. Kuid see oli kõigile veenvaks kinnituseks, et lastega vanuripõlv on ikkagi hulga etem.

Meditsiinisaavutused võimaldavad nautida seksi, mõtlemata lastele. Euroopa kaasaegse pensionikindlustuse üldpõhimõtted pärinevad Saksa riigikantsler Otto von Bismarckilt. Oma 1881. aastal Riigipäevale peetud kõnes põhjendas ta pensionisüsteemi loomist vajadusega kindlustada auväärsesse ikka jõudnud lastetutele kaaskodanikele äraelamine, et need ei jääks koormaks kaela sõpradele ja sugulastele.

Nii kujuneski süsteem, kus pensioni suurus ei sõltu laste arvust, vaid elu jooksul makstud maksudest. Sarnase süsteemi võtsid üle kõik Euroopa riigid. Kuna vanaduspõlv kindlustati sel viisil, kadus vajadus investeerida järeltulevasse põlve.

Nii jäigi kolmest põhjusest lapsi saada alles vaid üks – inimestele lapsed lihtsalt meeldivad, nad armastavad lapsi. Üha populaarsemaks sai 20. sajandil peremudel «kaks teenivad, lapsi pole» (ingl DINK family – dual income, no kids). Lasterikkus jätkus inertsist ja nt 2000. aasta Eesti statistika näitas, et naiste hulgas on vaid 14,8 protsenti neid, kes on sünnitanud kolm ja enam last.

Euroopa vanade riikide pensionärid naudivadki elu, reisides kruiisilaevadega seitsmel merel. Eesti pensionär võib selle peale küll vaid ohata, kuid ka meie pensionimudel on olemuselt sarnane Euroopa riikide omaga, vaid raha on vähem.

See mudel on jõudnud kriisi lävele, sest meditsiini edusammude toel pikenev eluiga aina lisab pensionisüsteemile koormust, kuid maksumaksjaid jääb üha vähemaks. Uuringud näitavad, et süsteem, milles pensioni suurus ja sellega koos vanaduspõlve heaolu sõltub töise elu ajal tehtud investeeringutest materiaalsfääri, mitte aga inimkapitali (lastesse), hakkas paradoksaalsel kombel õõnestama iseenda juuri.

Pensionikindlustuse mõju laste sündimusele ajavahemikul 1960–1992 on uuritud 57 riigi näitel. Tulemused kinnitavad, et see mõjub pidurdavalt nii perede moodustamisele kui laste arvule perekonnas.

Ehk on süsteem, mis võimaldab vanadusepõlves saada ühiskonna ühisest kassast suurimat hüve neil, kes ei ole panustanud järjepidevusse, kogunisti loodusseadustega vastuolus? Praegu toimivate trendide jätkumisel prognoositakse klassikalise pensionisüsteemi kollapsit 2035. aastaks.

Praeguses valimiseelses lubaduste tuhinas pole tähelepanust ilma jäänud ka pensionärid. Teades ülalnimetatud uuringute põhjal pensionisüsteemi mõju sündimusele, võib kõiki pensionitõusu lubadusi, mis ei arvestata laste arvu, pidada riigi tuleviku suhtes kahjulikeks. Huvitav, kas pensionitõusu lubajad tõesti ei ole midagi kuulnud ülalnimetatud seosest?

Loomulikult ei ole laste arvu vähenemise põhjuseks ainuüksi pensionikindlustus. Seda ju tajuvad kõik, et lastega peredel – nendel, kes investeerivad inimkapitali – on elu märksa raskem. Nad annavad küll panuse ühiskonna kestvusse, kuid teevad seda suurte loobumiste hinnaga.

Lastega perede prestiiž ühiskonnas ei ole kõrgem kui lastetutel, pigem vastupidi. Päris kindlasti ei ole tänapäeva Eesti ühiskonna positiivne kangelane lasterikka pere isa või ema, pigem on see persoon, kes panustab kogu energia materiaalsete hüvede loomisse. Ühiskonnale hädavajalikku inimkapitali investeerimine on jäänud igaühe eralõbuks.

Ehk mäletate üht mõjuvat reklaamlauset – võidab see, kellel on surres rohkem asju. Ei ole aga kuulnud midagi sarnast seoses lastega – võidab see, kellel on surres rohkem lapsi. Kuid sellest, mida peetakse ühiskonnas mainekaks, sõltub inimeste käitumine.

Laste arvust sõltuv pension ehk lapsepension on üks võimalustest, muutmaks Euroopas kehtiva pensionisüsteemi ennasthävitavat iseloomu. See ei ole küll ainus vahend ja võluvits demograafilise defitsiidi kaotamiseks, kuid laste arvu arvestav pension muudaks kogu süsteemi õiglasemaks, taastaks kadunud põlvkondadevahelise majandusliku seose ja mõjutaks sündimust.

Mõju ei ole nii kiire kui kohesed toetused lastega peredele (nt emapalk) ega asenda neid, kuid pikemas perspektiivis toimib see sarnaselt mõjuritega, mis toimisid Eesti taluperedes möödunud sajanditel. Ühe variandina võiks näiteks üks pensionisammastest olla otseselt seotud laste arvuga.

Kindlasti kostab vastuväiteid, nagu «aga siis hakkavad massiliselt sünnitama «väheväärtuslikke» lapsi asotsiaalid ja muu sarnane seltskond». Kellel on õigus liigitada lapsi väärtuslikeks ja väheväärtuslikeks? Mille põhjal? Kas selle järgi, kes jõuab kõrghariduseni? Kuid kelle hooleks jäävad tulevikus madalamat kvalifikatsiooni nõudvad tööd? Sotsiaalne süsteem on jätkusuutlik vaid siis, kui suudab ennast kindlustada nii professorite kui põrandapoonijatega, nii kindralite kui kojameestega.

Võib väita, et lapsepensioni süsteem diskrimineerib neid, kes mingil põhjusel ei saa lapsi. Kuid nad ka ei investeeri laste kasvatamisse, seda teevad teised. Me ju ei häbene maksta erinevat palka sõltuvalt tööpanusest, see tähendab sõltuvalt inimese võimetest ega pea seda diskrimineerimiseks.

Õiglusprintsiip käsibki maksta inimestele vastavalt panusele. Igaühel on vaba valik – kas investeerida materiaalsesse või inimkapitali ja saada selle eest samaväärselt hüvitatud. Mõlemad on ühiskonnale vajalikud.

Euroopa heaolumudelit toetav pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik mitte niivõrd keskmise eluea pikenemise, kuivõrd madala sündimuse tõttu. Mitmed uuringud kinnitavad, et lisaks muudele põhjustele suunduvad ka investeeringud sinna, kus demograafiline olukord toetab jätkusuutlikkust. Hüvasti, Euroopa rikkamate riikide sekka jõudmise unistus, kui jätkusuutlikkust ei õnnestu tagada!

Macciavelli on öelnud: «Kui te tahate midagi kaitsta või ära hoida mõne sotsiaalse süsteemi hukkumist, peate tagasi pöörduma selle lätete juurde.» Lapsepension olekski möödunud sajanditel toiminud mehhanismi tänapäevane variant. Lubaduste asemel tõsta pensione, tasuks hakata mõtlema kogu süsteemi reformimisele.

Avo-Rein Tereping