ANDRES VÕRK: Ravikindlustus pensionidelt?
Pea iga neljas maksu-kroon läheb Eestis pensionideks: tänavu kulub pensionidele ligi 19,5 miljardit krooni.
Sellest rahast omakorda 19 miljardit krooni peaks tulema sotsiaalmaksu 20-protsendisest pensioniosast, mida kõik töötavad inimesed oma palgalt maksavad. Ülejäänud pool miljardit krooni tuleb täiendava siirdena riigieelarvest: näiteks endistele riigikogu liikmetele eripensionide maksmiseks (mis ulatuvad 16 400–30 750 kroonini), aga ka 2008-krooniste rahvapensionide maksmiseks.
Paraku on pensionidele tehtavad kulutused suuremad kui pensionikindlustusmaksest raha laekub: tänavu esimese kuue kuuga laekus sotsiaalmaksu pensionide maksmiseks 7,5 miljardit krooni. Samal ajal kulus pensionideks tervelt 9,1 miljardit. Seega tõid tänavu esimesed kuus kuud ligi 1,6 miljardit krooni miinust. Jah, natuke on siin abi teise samba maksete peatamisest – võib eeldada, et tänavu laekub sotsiaalmaksu riiklikku pensionikindlustusse 16,5 miljardit krooni. Kuid ometi jääb pensionikassa tänavu ligi 2,5 miljardi kroonisesse defitsiiti.
Kuskilt võimukoridoridest lipsas kogemata välja uitmõte, et pensionide vähendamiseks võiksid pensionärid maksta ravikindlustusmaksu. Sellele järgnes peagi rahandusministeeriumi pressiteade, milles rahandusminister Jürgen Ligi kinnitas, et seda ei ole arutatud. Samas mainib minister, et eksperdid on pensionide ravikindlustusega maksustamisest rääkinud juba aastaid.
Keskmiselt 4300 krooni
Jah, see jutt on õige, kuid julgen öelda, et ainult osaliselt. Tervishoiu rahastamise eksperdid, sealhulgas poliitikauuringute keskuse Praxis enda analüütikud, ei ole tegelikult soovitanud ravikindlustuse maksmist pensionide vähendamise kaudu. Pensionid on meil niigi madalad ja pensionäride oht langeda vaesusse (sh kõrgete ravimikulude tõttu) on niigi Eestis väga suur. Enamik eksperte on hoopis soovitanud, et pensionäride eest tasutaks ravikindlustuse osa haigekassa eelarvesse muudest riigieelarve tuludest – just nii nagu tasutakse praegu näiteks töötute või lapsehoolduspuhkusel olevate vanemate eest. Ehk siis: kui pensione ka ravikindlustusega maksustada, siis seda ei tohi teha nii, et pensionid jäävad 13 protsenti väiksemaks.
Pensionide ravikindlustusega maksustamine ei ole oluline niivõrd praeguse eelarvekriisi tingimustes, kuivõrd pikemas perspektiivis. Praegu makstakse sotsiaalmaksu vaid ligi poolte inimeste pealt, kes on haigekassas kindlustatud. Aga rahvastik vananeb, töölkäijate-pensionäride suhe nihkub tulevikus töötajate kahjuks – ja nii tekivad edaspidi probleemid mitte üksnes pensionide maksmisega, vaid ka tervishoiu rahastamisega. Sidudes tervishoiu rahastamise pensionäride arvu või pensionikuludega, on poliitikakujundajatel topeltstiimul tegeleda rahvastiku vananemisest tulenevate probleemidega: näiteks suurendada vanemaealiste tööhõivet, mõjutada sündimust või importida võõrtööjõudu.
Jah, tasudes riigieelarvest pensionäride eest raha haigekassa eelarvesse, tuleb seegi raha leida maksumaksja taskust. Kuid nii saab tervishoiu rahastamise baasi laiendada, tõstes käibemaksu või tubakaaktsiisi või maksustades kõrgemalt ettevõtlustulu.
Eesti probleem ei ole selles, et pensionid oleksid väga suured. Keskmine pension on pärast aprillikuist indekseerimist ligi 4300 krooni. Vanaduse alusel pensioni saavate inimeste keskmine pension on pisut suurem, ligi 4800 krooni. Kuid väga suur osa pensionäre saab väga väikest pensioni – eriti töövõimetuspensioni saajad, kelle keskmine pension jääb alla 3000 krooni. Seega ei ole Eesti mure see, et pensionid oleksid kõrged. Pigem on asi selles, et arvestades Eesti maksukoormust on meil pensioni saajaid väga palju.
Kaotaks sotsiaalmaksu üldse?
Teisalt: vanaduspensionärid ei ole jällegi nii kehvas olukorras kui näiteks töötud. Keskmine pension moodustab ligi 76% keskmisest töötuskindlustushüvitisest, vanaduspensioni puhul 85%. Ent samal ajal kui töötuskindlustushüvitist makstakse kuni üheksa kuud, siis vanaduspensioni maksmist ei lõpetata.
Kui pensionide rahastamiseks muid allikaid ei leita ja pensione peab vähendama, siis kindlasti ei soovitaks ma seda teha 13%-se vähendamise teel ravikindlustusmaksu nime all. Pigem võiks kaaluda võimalust teha seda pensionide tulumaksustamise kaudu. Võimalik on vähendada ka pensionide arvutamise aluseks olevat aastahinnet või kärpida töötavate pensionäride pensioni. Eksperdid on soovitanud ka eripensionide kättesaadavuse vähendamist – eriti juhul kui inimene jätkab töötamist. Need soovitused tähendaksid, et vaesemaid pensionäre mõjutaksid kärped vähem.
Iseküsimus on: kui otstarbekas on pikemalt jätkata nii killustatud sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamist, nagu see Eestis on? Meil on eraldi sotsiaalmaksu pensioniosa ja ravikindlustuse osa. Töötukassas on virtuaalsetel kontodel eraldi tööandjate poolt makstud töötuskindlustuse raha ja töötajate poolt makstud raha. Plaanitakse veel hooldusravikindlustust ning tööõnnetuse- ja kutsehaiguskindlustust. Mõeldav oleks veel ju ka lapsevanemaks saamise kindlustus, mille arvelt makstaks vanemahüvitist. Sotsiaalsektorit rahastatakse nagunii eraldi ka muudest maksudest, sh tulu- ja tarbimismaksudest.
Kuid nagu praegu näha, vaadatakse kriisiolukorras nagunii kogu seda raha koos ja seatakse piiranguid selle kasutamisele – meenutagem piirangut haigekassa reservi kasutamisele. Ehk võiks loobuda kõigist nendest eraldiseisvatest tööjõumaksudest ja kehtestada üks ühtne tulumaks ning rahastada tervishoidu, töötust ja pensione koos muude kuludega riigieelarvest? Siis oleks maksusüsteem selgem ja administreerimine lihtsam. Ja selle asemel, et vaielda igal aastal eraldi tulumaksu ja töötuskindlustusmakse määra üle, saaksime rääkida lihtsalt avaliku sektori soovitud suurusest ja vajalikust maksutasemest.
Andres Võrk, Praxise analüütik