Uudised

Majandusteadlane Andres Arrak peab demograafilist käitumist kollektiivse ebaratsionaalsuse näiteks ning tuletab meelde, et kui lapsi ei taheta, peab pensionisüsteemid paratamatult ringi tegema. Ja see saab olema valus.

Demograafia ja majanduse vahelised seosed hakkavad tasahilju jõudma ka Eesti avalikkuse ja poliitikute teadvusse. Et lääne teadlaste seas juba enam kui kümmekond aastat tagasi adutud probleemi just akadeemilise taustaga kaitseminister tõstatas, ei ole juhus. See artikkel ei käsitle majanduse tsüklilisusest ja europüüdlustest tingitud pensioniprobleeme.

Püüan seekord ilma parteipoliitikat puudutamata analüüsida elanikkonna vananemise mõju sotsiaalpoliitikale laiemalt. Kogu tõde on tegelikult väljendatav ühe lihtlausega – kui ei ole lapsi, siis ei ole ka tulevikku! Ent kogu probleemidepundar on veidi keerulisem ja mitmetahulisem.

Tänapäeval seisab enamik rikkaid ja suur osa arenevaid riike uue paratamatuse ees – vananemine. Viimasest tulenevad sotsiaalmajanduslikud ja geopoliitilised järelmid sunnivad poliitikuid ja teadlasi otsima väljapääsuteid päästmaks harjunud heaolu- ja tarbimisühiskonna mudeleid. Seda enam, et need mudelid on välja töötatud perioodil, kus sündimuse kahanemine ja vananemine ei olnud probleem.

Mis siis on maailma demograafiaga juhtunud? Miks jõukad või kiiresti jõukaks saada soovivad riigid end demograafiliselt hukule on määranud? Kas laste vahetamine tarbimise ja reisimise vastu on ikka liigitatav majanduslikult ratsionaalse käitumise alla?

Iseenesest ei ole riigi väike rahva­arv probleemiks. Maailma rikkaimate riikide hulka kuuluvad sellised väikeriigid nagu Luksemburg (480 000 inimest), Bermuda (66 000), San Marino (30 000) ja Island (350 000).

Rikastumisega käsikäes

Demograafiline langus teeb murelikuks, sest see usutakse käivat käsikäes majandusliku langusega. Ja seda vastupidiselt Thomas Malthuse väidetule. Oma 1789. aastal avaldatud «Essees rahvastiku printsiipidest» väitis see Briti demograaf ja majandusteadlane, et majanduskasv hoiab elanikkonna tasakaalus. Kui elanikkond kasvab liiga kiiresti, siis palgad alanevad ja sündimus kahaneb. Kiire majanduskasv viivat aga elanikkonna kasvule.

Tegelikult toimub kõik täpselt vastupidi. Rikkaks saamine ja sündimuse kahanemine on käinud käsikäes. Mingist hetkest alates hakkab aga rahvaarv vähenema. See demograafilise struktuuri muutus ehk vananemine on saamas majanduslanguse olulisimaks põhjuseks.

Siit jõuamegi demograafiliste trendide teise olulise tagajärjeni: demograafilise struktuuri muutus halvendab sedavõrd töötegijate ja ülalpeetavate suhet, et riikide majandus ning sotsiaal- ja pensionisüsteemid satuvad suure löögi alla.

Väärtusi loob ja rikkust kasvatab riigi tööjõud ehk inimesed, kes soovivad tööd teha ja on selleks võimelised. Eestis oli neid inimesi selle aasta teises kvartalis 686 000. Tööjõust jäävad välja need, kes pole selleks võimelised, ja need, kes ei otsi tööd – 354 000.

Eestis on praegu umbes 350 000 pensionäri. Suur õppurite arv
(105 000) tuleneb meie ühiskonnakorraldusest ja haridussüsteemist – eestlane tavaliselt 15-aastaselt veel tööturule ei satu. Lisaks võivad inimesed tööjõust väljas olla selle tõttu, et hoolitsevad perekonnaliikme eest, on ise haiged või on heitunud. Tööturult väljas olijatele lisandub hetkel ka veel 92 000 töötut.

Üks peamisi näitajaid riigi demograafilises struktuuris on tööjõus osalemise määr, mis näitab tööjõudu protsendina tööealisest elanikkonnast. Eestis on see näitaja 66,5 protsenti. Lisaks on oluline hõive määr, mis mõõdab tegelikult hõivatud inimeste osakaalu tööealisest elanikkonnast, Eestis 71,9 protsenti. Hõivatuks loetakse vastavalt ILO standardile inimene, kes töötab nädalas vähemalt ühe tunni.

Töötegijate ja ülalpeetavate suhet arvestatakse kahe näitaja järgi. Esiteks üldine (majandusliku) sõltuvuse määr. Viimane mõõdab tööeast väljas olijate osakaalu tööealistega (15–64-aastased) võrreldes. Aasta tagasi oli see Eestis 47 protsenti. Teine oluline näitaja on vanadussõltuvuse määr: pensioniealiste osakaal tööealistega võrreldes (Eestis 25,28 protsenti).

Majanduslikust aspektist on tähtis tegelike töötegijate ehk hõivatute ja üle 64-aastaste proportsioon ehk töötegijate ja pensionäride suhe. Tänavu peab 600 000 reaalset töötegijat ülal pidama 350 000 pensionäri. 1993. aastal oli ühe pensionäri kohta neli töötegijat. Selge on, et pensionäride osakaalu tõus halvendab riigi üldist majanduslikku olukorda.

Demograafia – kollektiivne sõgedus

Üldistatult võib demograafilist käitumist pidada kollektiivse ebaratsionaal­suse näiteks. Neoklassikaline majandusteooria postuleerib ratsionaalse käitumise põhiprintsiibina individuaalse kasulikkuse (ettevõtte puhul – kasumi) maksimeerimise majandussubjekti poolt.

Samal ajal võib leida mitmeid näiteid majanduses ja ühiskonnaelus, kus eraldi võetuna ratsionaalselt käituvad indiviidid võivad kogumina käituda ebaratsionaalselt. Kõige käepärasema tõestuse sellele võib leida Tallinnas tipptunnil igal vähegi elavama liiklusega ristmikul, kus punase tulega «läbi lipsata» üritavad autojuhid ummikuid tekitavad.

Demograafia tõestab kollektiivset ebaratsionaalsust üheselt. Hädavajalik miinimum rahvastiku taastootmiseks teatavasti on 2,1 sünnitust naise kohta. CIA World Fact Booki andmetel oli 2007. aastal sündimuse määr ehk
oodatav sündide arv sünnitusealise naise kohta kõige kõrgem (üle 6,5) riikides nagu Mali, Niger, Uganda ja Somaalia. Need riigid asuvad ühtlasi ÜRO inimarengu indeksis viimastel kohtadel.

Kõige väiksem oli sündimus sellistes riikides nagu Hiina erihalduspiirkond Hongkong (alla ühe), Singapur, Leedu (1,22), Jaapan (1,23), Läti (1,28). Eesti näitaja oli 1,41. Maailma rikkaimas riigis Luksemburgis sünnitab keskmine naine 1,78 last ja USAs 2,1 last. Seega ei saa üheselt väita, et rikkad riigid ei sünnita. Lapsed sünnivad aga kindlasti mitte heast elust, vaid väärtushinnangutest.

Vähe sünnitavate rahvaste seas on läbisegi väga rikkad riigid ja riigid, kellel on rikkaks saamisega väga kiire. Kahjuks vahetavad nad mõlemad lapsed tarbimise vastu. Maksimaalsele tarbimisele ja seda tagavale karjäärile orienteeritud rahvad mõtlevad väga «ratsionaalselt»: iga sündimata laps võimaldab liisida kallima auto ja käia puhkusereisil. Jõuamegi tõdemuseni, et individuaalne ratsionaalsus viib kollektiivse sõgeduseni. Negatiivset sõltuvust rikkuse ja sündimuse määra vahel nimetatakse demograafilis-majanduslikuks paradoksiks.

Demograafilised protsessid on ühelt poolt suures osas vääramatud, teisalt väga pikka aega kestvad protsessid. Ohumärkide ilmnemine praeguste heaoluühiskondade jaoks leidis aset juba varem. Ent nende märkide ning eesseisvate sotsiaalmajanduslike probleemide tunnetamiseni on jõutud alles üsna hiljuti. Ühiskonna teadvusse on hakanud jõudma demograafiliste protsesside olemus ja sealt johtuvad ohud. See on sundinud lähemalt

uurima demograafia ja majanduse seoseid tänapäevases kontekstis.

Demograafia – oht majandusele

Esimene uudis on see, et oodatav eluiga on kasvanud. Kui veel sada aastat tagasi oli tõenäosus elada üle 30 aasta üsna väike ja nii oli see püsinud 300 aastat, siis 20. sajandil toimub murrang põllumajanduses, sanitaarsetes oludes ja arstiteaduses ning keskmine eluiga tõuseb üle kahe korra.

Ka teine uudis on hea: maakera elanikkonna kasv aeglustub, kuna sündimus naise kohta on kahanenud. See tähendab, et lõpptulemus on hea looduskeskkonna ja taastumatute ressursside seisukohalt. Sündimuses toimus järsk muutus 20. sajandi teisel poolel, kui see vähenes ligi kaks korda. Põhjuseks nii elatustaseme tuntav tõus, avalike pensioniskeemide edenemine kui ka ilmselt ebademokraatlike vahenditega alla surutud sündimus maailma rahvarohkeimas riigis Hiinas.

Kolmandaks oluliseks muutuseks demograafilistes näitajates on elanikkonna vananemine. See ei ole iseenesest halb, keskmine linnapilt on lihtsalt vanem kui enne. Vananemine ei olekski probleem, kui sellega ei kaasneks kaks negatiivset järeldust.

Esiteks, töötegijate ja pensionäride suhe halveneb kiiresti. Teiseks, olemasolevad pensioniskeemid ei suuda kindlustada endist heaolu ja hoolekannet. Pensionäride ja töötegijate suhe läheb halvemaks kõigis arenenud riikides, mõnes riigis muutub aga olukord eriti kriitiliseks. On väga suur vahe, kas 2030. aastal on ühe pensionäri kohta üks töötaja (Itaalia) või kaks töötajat (USA). Aastatel 2000–2050 kasvab tööealine elanikkond USAs 28 protsenti ja Kanadas 14 protsenti, Itaalias aga kahaneb see 42 protsenti, Jaapanis 36 protsenti ja Saksamaal 28 protsenti.

Kõige paremini iseloomustab olukorda eespool kirjeldatud vanadussõltuvuse määr. Euroopa Liidus tervikuna muutub see Eurostati andmetel sajandi keskpaigaks üle kahe korra halvemaks. Hispaanias on 2050. aastal vastav näitaja 67,5 protsenti, Itaalias 66 protsenti, Bulgaarias 60,9 protsenti, Kreekas 58,8 protsenti ja Portugalis 58,1 protsenti.

Praegune paindumatu tööturu mudel ja vanureid heldelt toetav sotsiaal­süsteem ei jäta Vahemere-äärsetele riikidele tulevikuks just palju edulootust. Luksemburgil, Hollandil, Taanil, Maltal ja Rootsil jääb vanadussõltuvuse määr 2050. aastal alla 41 protsendi, Eestil aga saab see olema 43,2 protsenti. Kõige kiiremini halveneb see Slovakkias, Poolas, Sloveenias ja Tšehhis.

Totaalse vananemise korral hakkab olulist rolli mängima riikide pensionisüsteemide ülesehitus. Valida on kahe põhimõttelise skeemi vahel: kas inimese enda säästudest finantseeritav või kohustuslikus korras maksudena kogutav ja riigieelarve või selle välise fondi alusel ümber jaotatav.

Enamik pensionisüsteeme maailmas on nn pay-as-you-go-süsteemid, nagu näiteks Saksamaal. See tähendab, et pensionid makstakse välja jooksvalt kogutavatest maksudest. Hollandis, USAs ja Šveitsis on avalike fondide osakaal suhteliselt tagasihoidlik, ent näiteks Hollandis on põhirõhk tööandjal ja USAs töövõtjal.

Vananevas ühiskonnas muutuvad haavatavaks eelkõige just viimased. Arenevates riikides moodustavad era-pensionimaksed väga erineva osa SKTst: USAs, Suurbritannias, Kanadas, Jaapanis ja Hollandis ulatuvad need üle kolme protsendi, Saksamaal on see 0,9 protsenti, Hispaanias 0,2 ja Prantsusmaal 0,1 protsenti.

Demograafiliselt väga halvas seisus olevates riikides, nagu Hispaania ja Itaalia, on erapensionifondide osakaal väga väike, Prantsusmaal puuduvad erafondid üldse.
Sajandivahetusel asus maailma kõikide pensionifondide varadest 59 protsenti USAs, 12 protsenti Jaapanis ja 11 protsenti Suurbritannias. Rahvaarvult pisikese Kanada osa (kolm protsenti) oli suurem kui Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia osa kokku (kaks protsenti). Ülejäänud maailmale jäi 13 protsenti.

Valge lina ümber tõmbamisest ja mäe otsa maailmalõppu ootama minemisest on vähe kasu. 21. sajandi alguse Eesti järgib kõiki negatiivseid demograafilisi trende. Kahjuks või õnneks ei jõudnudki me üles ehitada rikastele heaoluühiskondadele omaseid heldeid sotsiaalsüsteeme. Ent oma kasvueufoorias olime sinnapoole teel. Tõehetk saabus varem, kui karta oskasime. Aga ehk mitte liiga hilja.

Rohkem ja paremat tööd

Mis siis teha? Kadunud Ronald Reaganit tsiteerides võiks öelda, et tegemist vajavad asjad on iseenesest väga lihtsad, aga ellu rakendada pole neid kerge.

Lihtne on öelda – rohkem lapsi. Praegustel pensionäridel poleks sellest nagunii kasu. Olgu, kui ise ei viitsi tööd ega lapsi teha, laseme immigrandid sisse. Saksamaad ja Prantsusmaad peksavad migratsiooni vitsad juba pikemat aega. Meiesugusele väikerahvale võib selline poliitika hukatuseks saada.

Jääb üle viis majanduslikus ja sotsiaalses mõttes realistlikumat võimalust. Esiteks tööhõive määra suurendamine ja teiseks tööpuuduse kahandamine. Esimene sõltub suuresti väärtushinnangutest, teine tsüklist ja tööturu (loe: seadusandluse) paindlikkusest. Et Euroopa raiskab kõige väärtuslikumat tootlikku ressurssi – tööjõudu –, on üldtunnustatud tõde. Madal tööjõus osalemise määr, vara pensionile, palju haiguspäevi ja riigipühi, need on Euroopa tööturgu iseloomustavad jooned. Järske muudatusi ette võtta on siin vähetõenäoline.

Lisaks on ju alati võimalus teha tööd rohkem ja paremini ehk suurendada keskmise hõivatu töötundide arvu ja tootlikkust. Vaba aja kallale minek on küll ebapopulaarne, ent hädavajalik samm. Tootlikkus ei tõuse mitte päevakäskude, vaid pikaajaliste tarkade investeeringute kaudu.

Keskmine pensioniiga alaneb

Viies käepärane moodus on pensioniea tõstmine. Pensioniiga on tänapäeva arenenud riikides väga terav sotsiaalpoliitiline küsimus. Enamikus riikides ei lähe ükski elatanud inimeste hüvesid kärpiv seadusemuudatus enam läbi, sest suure osa valijaskonnast moodustavad pensionärid. Kuigi ametlikku pensioniiga on tõstetud, on keskmine pensionile minemise vanus alanenud enamikus arenenud riikides, kuigi erineva kiirusega. Viimase 40 aastaga on see Prantsusmaal alanenud meestel 65,4 aastalt 59,3 aastale, naistel vastavalt 68,1-lt 59,8-le. USAs on kahanemine olnud meestel 67,4-lt 65,1-le, naistel 67,4-lt 64,2-le.

Keskmine ameerika mees siirdub pensionile kuus aastat hiljem kui prantslane, ameerika naine aga kuus aastat hiljem kui itaallanna. Koos sündimuse näitaja ja naiste hõivatuse määraga annavad toodud andmed naiste demograafilisest ja majanduslikust käitumisest väga erineva pildi.

Et säilitada praegune tööjõu-elanikkonna suhe, peab pensioniiga 2050. aastaks tõusma Jaapanis 12, Koreas 11, Itaalias ja Hispaanias kümme, Saksamaal üheksa, USAs ja Suurbritannias kolm aastat. Arenenud riikides peaks pensioniiga keskmiselt tõusma seitse aastat. Tegelikkus on heaoluriikides aga selline, et poliitikute idee pensioniiga tõsta on toonud tänavatele miljoneid rahulolematuid.

Lõpetuseks. Tänane või homne pensionide langetamine või säilitamine ei lahenda pikaajalisi probleeme. Oluline on silmas pidada, et hetke­emotsioonide najal langetatud või langetamata jäetud otsused võivad tulevikus valusalt kätte maksta.