Uudised

Hiljuti avalikustatud SEB pensionivalmiduse uuringu järgi loodab valdav osa Eesti inimesi endiselt, et nende sissetulek pensionieas moodustab pea 90% viimasest palgast, kusjuures riiklik pension moodustab sellest omakorda 50%. Aeg on ärgata ja aru saada, et seda ei juhtu kunagi.

Peame vaeva nägema, et suudaksime edaspidi tagada pensionäridele isegi sellise sissetuleku, mis on neil praegu. Juba praegu on pensionikassa miinuses.

Kui saaksime maksta pensione ainult sotsiaalmaksust kogutavast rahast, oleks Eesti keskmine vanaduspension u 270 eurot. Aga on rohkem, sest oleme otsustanud katta pensionikassa miinuse riigieelarve teistest laekumistest.

See on õige ja hea otsus, et tagada praeguste pensionäride toimetulek, kuid vanemaealiste ja tööealiste suhte muutudes (praegu on ühe pensionäri kohta neli tööealist, 2040. aastaks kõigest kaks) kulub meil üha suurem osa raha sotsiaaltoetusteks ja riigi arenguks jääb seda vähem.

Kes tahaks olla olukorras, kus tõdeme, et riiki ongi meil vaja ainult selleks, et pensionid välja maksta?

Sotsiaalministeeriumi esindajate jutust võis aasta alguses välja lugeda, et kuigi pensionidega tuleb tegeleda, pole see päevapoliitiline teema, sest 2025. aastani on pensioniea tõus kokku lepitud. Tegu polevat kriisiga.

Loodan, et sellest teemast ei saa järge saagale „Ravikindlustuse jätkusuutlikkuse tagamine”, kus kuus aastat tagasi väljendatud probleemi lahendamiseks pole astutud ühtegi sammu, sest… kiiret ju pole. Aga „valu” ei lähe sugugi üle ja põhimõttelised otsused on vaja teha nii ravikindlustuse kui ka pensionisüsteemi jaoks.

Eesti koostöö kogu on seadnud endale eesmärgi luua 2050. aasta pensioni visioon. Alates tänavuse aasta algusest sellega tegelemegi.

Teistes riikides samad probleemid

Pensionikindlustusest ja tulevikust räägitakse meil ennekõike kahest aspektist: milline mõju on sellel riigi kuludele ja kuidas tagab see pensioni- saajate toimetuleku. Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse küsimused aga ei taandu ainult sellele, kas me jaksame seda süsteemi riiklikult üleval pidada või millist süsteemi me üldse üleval pidada jaksame. Tähelepanu tuleb pöörata aspektidele, mida toob esile ka OECD.

OECD andis eelmise aasta lõpus välja kogumiku „Pensions at a Glance 2015”. Arenenud riikide suurimate katsumustena tuuakse seal esile: 1) kas ja kui kaua rahvas on valmis töötama, 2) seniste vara pensionile mineku võimaluste kaotamine, 3) elukestva õppe ja töö juurutamine, 4) töökeskkonna parandamine vältimaks riski tööelust liiga vara lahkuda.

Kokkuvõttes tähendab see vastuse otsimist küsimusele, kuidas oma ühiskond nii ümber kujundada, et me saaksime ja tahaksime võimalikult kaua töötada.

Rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit on kirjutanud, et kõige lihtsam on küll arvutada, kui mitu tööealist inimest tuleb iga pensioniealise kohta, kuid eakaid ei toeta ju mitte füüsilised inimesed, vaid nende teenitud raha. Seega oleks mõistlik rääkida olemasolevate töökäte täielikumast rakendamisest ja kõigi eestimaalaste tulemuslikumast, suurema lisandväärtusega tööst.

Et tööandjad panustaksid ka eakatesse

OECD aruandest selgub veel, et kuna töökarjäär ei ole tänapäeval enam selline, kus inimene töötab ühel kohal või isegi sama elukutsega terve elu, siis võib karjääris tekkida varasemast suuremaid pause.

Eesti kontekstis tähendab see nn sinikraede tööde kadumist, sest masinad ja/või jagamisteenused on efektiivsemad. Kui need inimesed kaotavad töö, on see pensionisüsteemi jaoks oluline kahel põhjusel. Esiteks vajavad nad riigi tuge ehk sellega kaasnevad kulud. Teiseks: kui need inimesed ei naasegi tööturule, siis ei kogu nad ka pensioniks vajalikku kapitali.

„Eesti elukestva õppe strateegia 2020” sätestab, et õppimisest peab saama aktiivse eluhoiaku lahutamatu osa, sh vanemaealiste hulgas. Uuringud on näidanud, et elukestvas õppes osalevad paljud nooremaealised, kuid kindlast vanusest alates osalemine väheneb. Üks põhjus on tööandjate vähene huvi vanemaealistesse panustada. Kui inimesed töötaksid kauem, poleks tööandjatel põhjust neid täiendusõppest ilma jätta.

Hiljuti anti välja Eesti vanemaealiste olukorda analüüsiv artiklikogumik „Pilk hallile alale”, millest selgub muu hulgas, et vanemas eas õppimisvõime tegelikult ei vähene, mistõttu pole põhjendatud jätta osa inimesi vanuse tõttu õppest kõrvale. Loomulikult on õppeprotsessis erinevusi, nagu lapsi ja täiskasvanuid tuleb õpetada erinevalt, kuid see on ainult ettekääne, mitte põhjus. Pealegi parandab pidev areng inimeste elukvaliteeti.

Seega peame tulevikus rohkem õppima ja töötama, kuid õnneks on Eestil selles teiste riikide ees eeliseid.

Eestis on suur vanemaealiste tööhõive: töötab u 62% 55–64-aastaseid. OECD keskmine jääb alla 60%. Ent on riike, kus hõivatud on kolmveerand vanemaealisi (Norra, Island). Loomulikult on Eesti suur hõive seotud väikese pensioniga, kuid uuringud on näidanud, et igal juhul ollakse valmis töötama. Olgu põhjused praegu millised tahes, me peame sellele rajama oma tuleviku. Kui tervis lubab, siis tahavad inimesed töötada.

40 on uus 30

Inimesed on ka valmis suurendama isiklikku vastutust vanaduspõlve kujundamisel, kuid reaalseid samme astutakse selleks vähe. Mitteformaalseks pensionisambaks peetakse kinnisvara või edasi töötamist, kuid ainuke kinnisvara on enda kodu ja hoolimata vanemaealiste suurest tööhõivest lahkuvad paljud siiski enne õiget aega tööturult. Pole saladus, et kuigi meie vanaduspensioni iga on julgelt üle 60 eluaasta, minnakse pensionile endist viisi keskmiselt enne 60. eluaastat.

Inglise keeles on hüüdlause: „40 on uus 30!” Teadlased Warren Sanderson ja Sergei Scherbov tegid 2008. aasta artiklis „Rethinking Age and Aging” ettepaneku, et inimeste vanust ei mõõdetaks enam elatud aastate, vaid statistiliselt elada jäänud aastate järgi. See tähendab, et praegusel neljakümnesel on elada sama palju kui kolmekümnesel 50 aastat tagasi.

Inimeste elu- ja töökaar on muutunud: praegune kuuekümnene on tööturul oma oskuste ja ennekõike teadmiste ja elukogemusega väga väärtuslik. Ärme unustame, et juba 2020. aastaks jääb meil tööealisi 50 000 võrra vähemaks. Kõige lihtsam oleks töökäte puudust kompenseerida vanemaealiste hõive suurendamisega. Kuidas seda teha, on üks ühiskondliku arutelu küsimusi.

Seega ei defineeri vanaduspõlve tänapäeval enam bioloogiline ega kronoloogiline vanus ja vale on rääkida vanemaealistest kui ühest grupistà la 65-aastased ja vanemad. Palju olulisem on inimeste kognitiivne võimekus ehk võime aru saada, õppida ja mäletada. Juba nimetatud artiklikogumiku „Pilk hallile alale” järgi on Eesti vanemaealiste kognitiivne võimekus teiste riikidega võrreldes keskmine. Vanusega kognitiivne võimekus küll väheneb, aga seda soodustab aktiivsest elust, näiteks tööst loobumine. Seega on pidev õppimine ja töötamine mitut moodi kasulik.

2050. aasta pensionisüsteem

Eesti koostöö kogu on hakanud looma 2050. aasta pensionisüsteemi visiooni. Üks selle eeldusi on avalik ühiskondlik arutelu selle üle, milline võiks olla küpsem iga 40–50 aasta pärast.

Sellist arutelu pole Eestis seni olnud ja tahaks loota, et ütlus „noored ei oska ja vanad ei jaksa” ei lähe seekord täide, vaid võtame vanemaealiste tarkuse ja noorte pealehakkamise ning kujundame pensionisüsteemi 21. sajandile kohaseks. Nagu ütles Eesti tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar märtsi alguses toimunud konverentsil „Tuulelohe lend 2016”: aktiivsem kõrgem iga on meie kõigi huvides.

Liisi Uder, Eesti koostöö kogu sotsiaal- partnerluse programmi juht
Eesti Päevaleht